Arter: Mis tunne on olla eriüksuslane?

Foto: Meelis Meilbaum

Vaata videot ja pilte siit!

Arter:

Kes tahaks kuulivesti selga ajada ja eriüksuslase varustuses mööda tossu täis hoovi kihutada ning pahalasi nottida? Kätemeri! Hei, jäta sinagi see viisakalt vägivallavaba rohusööja-malbiku ilme. See on sotsiaalne norm, aga sama ebasiiras nagu normid ikka. Igaüks meist on salaseikleja.

Mina igatahes tahan! Kõike seda saab proovida äsja avatud politseimuuseumi eriüksuse majas – sõida vaid Rakverre, relv kätte ja missioonile! Lõppeks on adrenaliin meid siiani ellujääjate hulka arvanud, aeg-ajalt lihtsalt peab tegema midagi, mis vere keema ajab.

Automaat on juba kõrva juures vinnastatud ja sõrm päästikul. Kõlab stardisignaal ning kihutame tossusesse ruumi, liiv krudiseb jalgade all ja seinad on grafitit täis soditud. «Selja taga, paremal üleval, ruttu!» kisab missioonikaaslane Martin. Keeran välkkiirelt ringi ja tulistan. Esialgu mööda. Sihin täpsemalt – huh! Pihtas! Süttib punane tuli, üks kurjam on meid niisiis vähem ähvardamas. Kuid aega mõelda ei ole, reageerida on vaja kiiremini kui arvutimängus ja see tekitab täiesti reaalset, õhku paksuks tegevat põnevust. Ohutunnet ka, ehkki ma tean, et pahalased akendel meid tegelikult maha ei lase, sihivad niisama. Järjepanu avanevad täiesti ootamatus kohas aknad. Meie ülesanne on kurjategijate jõuk kahjutuks teha, kuid aega on vaid mõni sekund, siis sulgub aken taas. Toss halvendab nähtavust ja hasardist on iga lihas ja närv pingul. Aga juba kõlabki läbilõikav lõpusireen. Oh sa püss, täiesti läks meelest ära, et see kõik siin on üldse mäng. Täiega äge!
Edasi loe siit: